Peep Siitami blogi

Energeetika rahvusvaheline taust

Fossiilsete kütuste tarbimise kasv ning nende tootmiskõvera maksimumi tõenäoline ületamine on sundinud enamikku riikidest senisest põhjalikumalt tegelema energeetika pikaajalise jätkusuutlikkuse programmidega. Senine fossiilsete kütuste esikasutaja USA on deklareerinud soovi vähendada nähtavas tulevikus nende kütuste tarbimist kuni veerandi võrra. Isegi Hiina, vaatamata oma teravale energiadefitsiidile, on seniselt ekstensiivselt energiakandjate tarbimiselt üha enam pööramas pead ressursside säästlikuma kasutamise suunas.

Shelli, maailma ühe juhtiva energiagigandi prognoosi kohaselt saavutab vedelkütuste tarbimine aastal 2025 taseme 120 miljonit barrelit päevas. Traditsiooniliste kütuste päevane tootmismaht saab aastal 2025 USA Geoloogiateenistuse prognoosi kohaselt olema 81 miljonit barrelit, mõnede arvates veelgi väiksem, kuni 42 miljonit barrelit. Defitsiit seega vähemalt 40 miljonit barrelit päevas.

Defitsiidi leevendajatena näevad Shelli analüütikud söe vedeldamise tagajärjel tekkivaid kütuseid (4 milj.b/p), maagaasi vedeldamisest saadavaid vedelkütuseid (1milj.b/p), õliliivadest saadavaid kütuseid (5 milj.b/p), biokütuseid (3milj.b/p) ning ka põlevkivist toodetavaid vedelkütuseid (2milj.b/p), kokku seega kuni 15milj.b/p.

Nii näiteks näeb US Department of Energy USA söevarusid (ligi 500 mlrd.t) kui diiselkütuse, bensiini, lennukikütuse, metanooli ja katlakütuse toorainet. Kasutatavate tehnoloogiatena nähakse eelkõige otsest vedeldamist kõrgel temperatuuril vesiniku ja katalüsaatorite toimel ning kaudset vedeldamist läbi söe gaasistamise ja Fischer-Trosch’i protsessi. Kui viimane nendest on maailmas pikemat aega tuntud ja ka järeleproovitud tehnoloogia, mille alusel näiteks Lõuna Aafrika Sasol Sucunda tehases on alates 1958. aastast toodetud 1,5mlrd. barrelit diislikütust, siis otsese vedeldamise tehnoloogia on esimeste pilootseadmete ja tööstuslike seadmete rakendamise faasis. Vaatamata mittetraditsiooniliste vedelkütuste üha suuremale tootmismahule maailmas tugev defitsiit ikkagi jääb. Kahjuks ei ole täna vastust küsimusele, kuidas seda katta.

Globaalse energiadefitsiidi tingimustes on paslik endalt küsida, mil moel ja määral suudab väikeriik konkureerida suurriikidega. Mina oleksin sellele küsimusele vastamisel pigem pessimistlik. Ka Euroopa Liidu ühise energiapoliitika kujundamine ja selle loodetav rakendamine tulevikus, mis eriti väikeriikide huve silmas pidades väga oluline on, ei kaota riikidevahelist konkurentsi energiakandjate hankimisel täielikult. Seetõttu tuleb pikaajaliste plaanide tegemisel lähtuda põhimõttest, et enda vajaduste pikaajalise rahuldamise eest hoolitsegu ikkagi iga riik ise.

Eesti energiamaastik

On tähelepanuväärne, et Eesti kaevandab ainuüksi põlevkivi primaarenergiaallikana rohkem kui on kogu majanduse energia lõpptarbimine, vastavad arvud aastal 2005 olid 131 PJ ja 113 PJ. Siinkohal on vajalik ehk märkida, et tegu on kõikide energialiikide summaarsete tarbimisnumbritega, mitte vaid elektroenergeetika näitajatega, millega ajakirjanduses sõnavõtjad viimasel ajal energeetika kahetsusväärselt võrdsustavad. (Elektrienergia osakaal Eestis aastal 2005 oli vaid 19% kogu energiatarbimisest). Samas, valdav enamus sellest kaevandatud energiast läheb „vileks“ ehk Narva jõe soojendamiseks, kasutatakse elektritootmisel omatarbeks, kaob transpordil, jne. Nii tekibki olukord, kus oleme sunnitud importima energiakandjaid mahus 80 PJ aastas ehk kuni kolmveerand kogutarbimisest. Totter olukord ning ühena paljudest põhjustest oleme energiaressursi madala kasutusefektiivsuse tõttu energiaintensiivsuse Euroopa Liidu pingereas koos Leeduga konkurentsitult eelviimasel-viimasel kohal, ligi 1200 toe/€’95. Võrdluseks siinkohal Taani 120, Austria 170.

Põlevkivi otsekütmise apologeetide poolt Narva Elektrijaamades rakendatud paljukiidetud tsirkuleeriv keevkihttehnoloogiaga põletamine on oma ca. 36%-se elektritootmise kasutusefektiivsusega kahjuks aga võrreldes muu maailma suundumustega samuti eilne päev. Nii rakendatakse täna tehnoloogiaid, näiteks ülerõhuga keevkihttehnoloogia, mis saavutavad 44- 46%-se elektritootmise netoefektiivsuse. Kui siia lisada ka üldine suundumus jäätmevabale tootmisele (ZET – zero emission technology), siis võib teha ühese järelduse: põlevkivi otsepõletamisel täna kasutuseloleva tehnoloogia alusel pole pikka perspektiivi. Põlevkivi ise aga on ja jääb Eesti olulisimaks energiakandjaks veel mitmeks aastakümneks.

Energeetika väljavaated

Arvestades, et elektroenergeetikas laiutab Eesti ümber tootmisvõimsuste defitsiit ning uute energiavõimsuste rajamine avatud energiaturu tingimustes on valuline ja pikk protsess, peame oma elektriga ning energeetikaga laiemalt ise hakkama saama.

Seetõttu on uute põlevkivitehnoloogiate väljatöötamine ning kasutuselevõtt Eesti energeetika lähiaastate peamine ülesanne. On oluline, et põlevkivikasutus ei keskenduks edaspidi pelgalt elektritootmisele, vaid kõige efektiivsemale kasutusele energiamix’s. Nii näiteks vajab tõsist uurimist põlevkivi kasutamine mootorikütuste tootmisel. Samuti tuleb põlevkivist toodetavat õli ja gaasi vaadelda kui balansseerivaid energiakandjaid tuuleenergia ebaühtlusele. Erinevalt paljudest teistest teadusharudest ei tule meil siinkohal tegelda baasteadusega, mille tee rakendusteni oleks väga pikk. Arvestades, et kogu ülejäänud maailm tegeleb samamoodi mittetraditsiooniliste kütuste kasutuselevõtuga, tuleb meil teha väljatöötatavate tehnoloogiate ja suundumuste vahel tarku valikuid ning jõuda rakendusteni juba 6-7 aasta pärast. Oluline on eesmärkide püstitamine ning allakirjutanu arvates oleks Eesti mootorikütusevajaduse rahuldamine põlevkivist valmistatud kütustega aastal 2015 piisavalt ambitsioonikas eesmärk. Siinkohal vajab ehk rõhutamist ka teine eesmärk – keskkonnakasutus peab vähenema.

Maagaasiga on allakirjutanu arvates nii, et mida vähem me sellele oma panuseid teeme, seda tervem on meie majandus, sest Venemaa eestvõttel tõenäoliselt loodav globaalne gaasikartell keskendub üsna kindlasti suurturgudele (meie jaoks saadavuse probleem) ning hinnatõstmisele. Seetõttu tuleks maagaasi vaadelda kui üht võimalikku energiakandjat, mida kasutame siis, kui suurel naabril piisavalt head tahet seda vastuvõetavate tingimustega meile müüa on.

Tuuleenergia potentsiaal elektrienergia tootmisel on seni lõpuni vaidlemata, kindlasti on see suurem majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi numbritest, aga tõenäoliselt siiski väiksem „tuulemeeste” optimistlikematest plaanidest. Suurim probleem, aga võib-olla hoopiski võimalus, on tuuleenergia ebaühtlusest tuleneva reguleeriva võimsusvajaduse rajamisega seonduv.

Taastuvenergeetilise ressursi kaardistamise ja potentsiaalide hindamine ning sellega seonduva tehniliste lahenduste tasuvusanalüüsi koostamine kirjutati koalitsioonilepingusse õnneks sisse, samuti nagu üleriikliku taastuvenergeetika keskkonnamõju hinnang ning teemaplaneering. On hea, et ka tuumaenergia pikaajalise tasuvuse uurimine ning võrdlemine teiste energiakandjatega koalitsioonilepingus kirjas on, samuti nagu ka suund hajatootmisele üleminekuks ning energiasäästu programm, milledest viimane on üheks suuremaks potentsiaalseks energiaallikaks üldse.

Vaatamata koalitsioonilepingu energiapoliitika osa üldisele keskendatusele elektroenergeetikale, on siiski plaani võetud ka kütuse- ja energiamajanduse pikaajalise arengukava uuendamise mõte. Kindlasti on just kütusemajanduse pikaajalise plaani koostamine üha kallineva ja defitsiitsemaks muutuvate naftatoodete tingimustes vähemalt sama oluline kui elektroenergeetika plaani pidamine.

Elame-näeme, palju nendest headest plaanidest täita suudetakse, aga kavana on koalitsioonilepingu energiaosa piisavalt ambitsioonikas.

Mõistuse defitsiit

Nagu näha, on variante palju ning peamiseks ülesandeks saab õigete valikute tegemine. See viimane tõotabki kujuneda suurimaks peavaluks ehk nagu tihti juhtub, oleme ise kõige suuremad pidurid. Arusaamatult on valitsusametnikud energeetikaplaanide koostamisel tuginenud seni peamiselt AS Eesti Energia kompetentsile, vähemal määral ka Tallinna Tehnikaülikooli inimestele. Kogu häda on aga selles, et kogu meie senine energeetika ja spetsialistide koolitus on olnud suunatud põlevkivienergeetikale, kaasatud spetsialistid aga enamasti „põlevkivi otsepõletamise” koolkonna esindajad. Lisaks aetakse pahatihti segi ka AS Eesti Energia ning Eesti energeetika vajadused ja ootused. Andkem endale lõpuks aru, et AS Eesti Energia on täpselt samasugune äriettevõte nagu AS Baltika või AS Kalev, kes on huvitatud kasumi maksimeerimisest. On loogiline eeldada, et enamusele tema kahest miljonist Läänemere-äärsest kliendist aastal 2015, kelle jaoks AS Eesti Energia äriühinguna töötab, on üsna ükskõik, milline on Eesti Vabariigi kütuse- ja energiamajanduse tervis. Samad lood on Leedusse tõenäoliselt rajatava tuumajaama energiakoguste reserveerimisega. Isegi juhul, kui aktsionärid peaksidki kokku leppima selles, et aktsionäridel on õigus toodetavale energiale vastavalt nende osalusele ettevõttes, pole mingit alust eeldada, et kogu AS-le Eesti Energia reserveeritud toodang ka Eestisse jõuab. See müüakse ikka sinna, kus tulu suurem. Ning arvestades Leedu fenomeni leitakse ka muid põhjuseid, miks see energia mitte Eestisse ei peaks jõudma.

Olukorda arvestades on mõistlik nn. Energiaagentuuri kiire moodustamine, kuhu koonduks Eesti energeetika-alane tehniline ja administratiivne kompetents, mis siiani eri ametite ning asutuste vahel killustunud on. Energiaagentuuri peamiseks ülesandeks oleks pikaajalise kütuse- ja energiamajanduse kava väljatöötamine, selle pidev ajakohastamine ning täitmise juhtimine. Energiaagentuuri ülesandeks peaks olema ka süsteemihalduri roll, mis täna AS Eesti Energia 100% tütarettevõtte korraldada on. Ühe turuosalise diktaat teiste turuosaliste turule juurdepääsu ning tingimuste üle on kõike muud kui normaalne.

Nagu mainitud, peaks põlevkiviarendused saama senisest suurusjärgu võrra kiirema hoo. Sestap on tugeval alusel, võimekate juhtidega mehitatud ning osaliselt ka riigi poolt toetatud põlevkivitehnoloogiate arenduskeskuse moodustamine hea viis asja senisest tulemuslikumalt ajada. Kindlasti pole ei Energiaagentuuri ega põlevkivitehnoloogiate arenduskeskuse loomine eesmärgid iseenesest. Küll võiksid nad aga olla töövahenditeks töötava süsteemi loomisel energiamajanduse paremaks kavandamiseks senise hambutu süsteemituse asemel.