Peep Siitami blogi

Elektroenergeetika diskussiooniobjektina on meie igapäevamelus sagedaseks kõneaineks ning võib tunduda, et miskit uut siin lisada pole. Siiski-siiski, on see eestlaste pinnapealsus või kellegi hästikorraldatud tahe, kuid asjast rääkides on kahetsusväärseks tavaks kujunenud rääkida rohkem asjaga kaasnevast kui asjast enesest. Näitena kõlbab siin hästi AS Eesti Energia võimalik avalik aktsiaemissioon. Tähelepanuta selle diskussiooni juures jääb, et riigile kuuluv energeetikafirma käsitab ennast läbi investeeringuplaani pigem kütuse- ja kaubandusettevõttena, mitte elektritootjana. Nende senitehtud ja üüratu toetusega võib-olla tehtavad uued investeeringud põlevkivikateldesse ei mängi juba lähiaastatel suurt rolli meie elektriga varustamises. Aga sellest pisut allpool.

Mida öelda soovin? Oleme kogu oma taasiseseisvusaja jooksul olnud elektripeo osalisteks samamoodi nagu mõned aastad tagasi laenupeol. Laenupeo pohmelli ravime ehk veel mõned aastad, „elektripohmell“ aga kipub tulema pisut pikema ja sügavama mõjuga. Elektritootmisel on see häda, et tegu on äärmiselt kapitalimahuka ettevõtmisega ning kapitalikulud kipuvad moodustama lõviosa kulubaasist. Arusaadavalt on aga avatud turu tingimustes konkurentsivõimeline vaid madala kulubaasiga tootmine ning sellised (põlevkivi)võimsused saavad meil otsa juba lähiaastatel. Kuna viimase paari aastakümne jooksul suuri elektrivõimsusi rajatud pole (erandiks vaid üksikud koostootmisjaamad – müts maha nende arendajate ees!), siis edasise suhtes on meil valik: kas hakata importijaks või toetada oma elektritootmisvõimsuste rajamist oluliste subsiidiumidega. Viimast võimalust silmas pidades on ehk oluline teada, et ei eksisteeri elektritootmisviisi, mille rajamine Eestisse saaks toimuda ilma tarbija taskust makstava subsiidiumita. Isegi plaanitavas Eesti tuumajaamas toodetud elekter vajab Vene elektri piiranguteta turul osalemise tingimustes väga suure tõenäosusega subsiidiumit. Ilma subsiidiumita ei pääseks elektritootmisettevõte aga turule tootma ning ei eksisteeri investorit, kes sellistes tingimustes elektritootmisesse investeeriks. Selle väite kinnituseks olgu siinkohal tuuleenergeetika ning koostootmisjaamad, mida juba toetatakse. Kuid tuuleenergeetika vajab balansseerimist ning koostootmise maksimaalne osalus koguvõimsusest ei küüni ka tulevikus üle 20%.

Teine alternatiiv on elektrit importida, millele aastast 2013 avanev elektriturg ahvatleb. Turufundamentalismi eufoorias tuleb aga püüda endalt küsida: kes on need, kes oma tooted turule toovad? Juhtmeidpidi oleme ühendatud Läti, Leedu, Venemaa ja Soomega. Esimese kahega on lihtne: nemad on käitunud meist veelgi vastutustundetumalt ning on käsi väljasirutatult idapiiril. Soomega saab meid loodetavasti aastal 2016 ühendama kokku 1000MW kaablivõimsust, kuid vaatamata pidevale, aastakümneid kestnud elektritootmisesse investeerimisele on ka soomlased elektrit importiv riik, tehes seda ca. 20% ulatuses oma tarbimisest. Kolmveerand Soomesse imporditavast elektrist tuleb Venemaalt.

Järelikult, ka meie ainus tõsiseltvõetav alternatiiv importelektri puhul on Venemaa (kas otse või läbi Soome ja Läti), kellel on meiega võrreldes olematu kulubaas (CO2, keskkonnatasud, riiklikud elektriinvesteeringud e. olematu kapitalikulu), tänu millele saaksime oma pohmellile vähemasti ajutiselt odavat ravimit.

Venemaaga seonduvalt tuleb teada aga veel üht. Täna hoiab meie elektrisüsteemi toimimise jaoks üliolulist sagedust nö. Volga hüdrojaamade kaskaad. Pole teada ning meie otsustada, kui kaua ning millistel tingimustel Venemaa seda jätkata soovib. Teada on, et venelased sooviksid pigem seda, et iga riik suudaks oma sagedust ise hoida. Ka lihtne talupojaloogika toetab seda.

Sestap on turufundamentalistide rõõmuks ka meil maailmas ilmselt kõige efektiivsemalt töötav elektriturg (Nordpool), kuid valitseva mõjuga müüjaid kahetsusväärselt vaid üks ning sellegi energiamajanduse juhtimine ei käi mitte majandus- vaid poliitikareeglite kohaselt. Ning veel, Eesti aastane elektritarbimine on 7TWh, mis tähendaks totaalse impordistsenaariumi puhul tänasega võrreldes ca. 5,5 miljardi EEKi ulatuses suuremat importi. Arvestades 2009a. keskmist SKP-d elaniku kohta, peaksime impordi katmiseks looma ca. 15500 täiendavat töökohta, et elektriostu finantseerida. Keeruline, kas pole?

Midagi pole teha, peame jääma oma senise kivisse raiutud seisukoha juurde: Eestis peab eksisteerima oma elektritarbimist rahuldav kogus konkurentsivõimelisi elektritootmisvõimsusi.

Soomlased on aastakümneid järjepidevalt tootmisesse investeerinud ning seetõttu kapitalikulu ühikule tunduvalt väiksem kui meil, kes me oma väljakukkuvad võimsused lähema kümnendi jooksul pea täismahus asendama peame. Nende lõpptarbija hind korruselamu kliendile 01.07.2009a. oli keskmiselt 150,4EUR/MWh ehk 2,35 EEK/kWh (allikas: Energiamarkkinavirasto), suurtarbijatel küll mõnevõrra väiksem. Ei näe võimalust, et meil see vabaturu tekkides väiksem oleks. Arvestades paratamatult kõigile tootmisliikidele makstavaid subsiidiume, olulisi võrguarendusi ning uute investeeringute kapitalikulu mõju tootmishinnale saab see ilmselt olema kõrgem, et mitte öelda oluliselt kõrgem. Aastal 2020 tasuks arvestada hinnaga 3 EEK/kWh. Ja nüüd on paslik aeg oma elektrikulud üle lugeda ning ettevõtmiste konkurentsivõimet hinnata!

Nende numbrite taustal on aeg müüte murda ning neid meil jagub. Suurim neist muidugi põlevkivielektri konkurentsivõime. Tuuleenergia Assotsiatsiooni poolt koostatud äsjavalminud uuringu tulemusena selgus fundamentaalne teadmine: paljukirutud tuuleenergia koos ebaühtluse balansseerimisega (sic!) on orienteeruvalt 40-45% võrra ühiskonnale odavam kui seni kroonijuveeliks peetud põlevkivielekter (vt. joonis 1). Põhjusi on mitu ning need on kirjeldatud joonisel 2. See, mida tavainimene teab, on põlevkivielektrile makstav iga-aastane toetus, mida muuseas makstakse sõltumata sellest, kas seal elektrit toodetakse või mitte. Ülejäänud asjadest pole meil aga kombeks rääkida. Esiteks, CO2 kulu, mida kõik CO2 emiteerivad elektritootmisettevõtted ostma peavad, kuid mille emiteerimata jätmine võimaldab riigil kulutamata osa rahvusvahelisel turul müüa. Teiseks, saamata jääv kasum õlitootmisest. Egas ilmaasjata pole riigile kuuluv energiaettevõte võtnud suunda kütusetootmisele (vt. joonis 3 EE investeerimiskava). Õlitootmine põlevkivist on elektritootmisest oluliselt kasumlikum. Olukorras, kus iga tonn meie rahvuslikku rikkust on arvel (aastas saame kaevandada vaid loetud hulk põlevkivitonne), tulebki ressurssi kõige otstarbekamalt kasutada. Eriti veel, kui õli tootes saame ühe põlevkivitonni kohta tulu üle 300 krooni enam elektritootmisega võrreldes. Kolmandaks, põlevkivi kasutamisel on otsekuludes kajastamata ühiskonna kaudsed kulud. Energiamajanduse riikliku arengukava aastani 2020 KSH aruandes on selliste kulude määraks hinnatud 5,1 EUR iga MWh toodetud põlevkivielektri kohta. Ning neljandaks, samuti nagu tuuleelekter vajab balansseerimist, ei saa ka põlevkivistsenaariumi puhul hakkama ilma reguleerivate võimsuste rajamiseta ning nende mõju tuleb samuti arvesse võtta.

Nagu numbrite puhul ikka, üks või teine neist on diskuteeritav. Kuid vahe pole mitte 4 või 5, vaid 40-45%, seda tendentsi ei muuda! Koostatud uuringu esitlemine koos põhjaliku tausta selgitamisega on plaanis 14.aprillil MKM-i poolt korraldataval taastuvenergia tegevuskava avalikul arutelul.

Jutu kokkuvõte. Vaatamata elektrituru avanemisele on odav elekter müüt ning „müüdiedendusega“ pole mõtet ennast ega külalisi petta. Tegemata asjade mõju olematuks ei muuda ning juba lähiajal tuleb teha valusad otsused uute tootmisvõimsuste rajamise toetuste osas, mida terve taasiseseisvusaja jooksul (põlevkivierandiga) edasi sai lükatud. Olulisim seejuures on teha valik ühiskonna maksimaalset kasu silmas pidades. Järgmise aasta valimiste kontekstis tundub raskete otsuste tegemine küll asjatu lootusena, kuid ehk mõjub müüdimurdja roll sedavõrd ahvatlevana, et senisest kompleksivabam energiakäsitlus koos turu avanemisega areenile pääseks.