Peep Siitami blogi

Järgnev jutt on eeskätt arutluseks ja kaasamõtlemiseks neile, kes elektrihinna kujunemist börsil mõistavad. Neile, kes asja vastu huvi tunnevad, kuid turumehhanismi veel ei tunne, võiks sissejuhatava lugemisena soovitada koos akadeemik Anto Raukasega kirjutatud jutukest pealkirjaga „Taastuvelektrist võib saada elektrihinna alandaja“ .

Elektriturg toimib kenasti tarbija vaatevinklist, see on vaatamata elektribörsiga paralleelselt tehtavatele bilateraalsetele tehingutele siiski peamine kauplemiskoht, kus selgub tarbija jaoks soodsaim elektrihind. Arutelu hiljutise elektrihinna tõusu üle poleks siinkohal kuidagi relevantne, sest kuni eelmise aasta lõpuni hoiti elektrihinda Eestis all administratiivsete vahenditega, kattes elektritootmise tegelikud kulud kaudselt siiski ja ainult elektritarbija arvel.

Elektritootja jaoks pole elektrituru toimimine aga kaugeltki ideaalne, sest turulepääsemise peamiseks argumendiks on elektritootmise muutuvkulu ning tootmisvahendite kapitalikulu saab turuhinnast kaetud vaid sedavõrd, kuivõrd kalleima turulepääseja tehnoloogia poolt pakutav hind  teise tootja muutuvkulust suurem on. Ning siit tekibki kaks peamist järeldust uute elektritootmisvõimsuste valikute tegemiseks.

Esiteks, võitjateks muutuvkulude põhjal toimival elektriturul on esimesed madala muutuvkuluga tehnoloogiad, ning teiseks, kaotajateks on viimased suure muutuvkuluga elektrijaamad, millede kapitalikulud veel eksisteerivad. Teisisõnu, kaotajateks on uute suurte muutuvkuludega elektrijaamade omanikud.

Põhjendan. Eeldades, et elektriturg jääb toimima muutuvkulude põhjal (sellest eeldusest allpool), peaks suure muutuvkuluga elektrijaamade amortiseerumise ja sellega turult eemalejäämise tõttu elektri turuhind muude tingimuste samaks jäädes pigem langema. Tõe huvides tuleb siin siiski märkida, et kulude kasvu ning Kesk-Euroopa elektridefitsiidi toel elektrihinnad turul pigem siiski tõusevad, kuid turulepääsemise ning sellega kapitalikulude katmise loogikat see ei mõjuta, eelistatud on madala muutuvkuludega tootjad. Seni, kuni elektrihind suure muutuvkuluga elektrijaamade tõttu kõrgem on, saavad uute madalate muutuvkuludega elektrijaamade kapitalikulud kaetud peamiselt turuhinnast, vähemal määral erinevat liiki subsiidiumide toel. Mida madalam on aga turuhind, seda vähem kaetakse kapitalikulud turuhinnast ning seda suurem on vajaliku turuvälise toetusmehhanismi roll. Seega, mida varem on tulevikus elektrit tootvad uued võimsused turul, seda vähem tuleb neid turuväliselt toetada. Suurte muutuvkuludega uute elektrijaamade rajamine muutuvkuludel põhineva turu tingimustes on mõistlik ilmselt vaid sotsiaalsetel eesmärkidel. Elektrituru loogikaga sel tegevusel suurt seost pole, sest vähenevad turulepääsemise töötunnid sunnivad kapitalikuludele katet otsima vaid erinevatest toetusmehhanismidest või isegi otse riigieelarvetest.

Erinevate tehnoloogiate elektritootmise täiskulu arvutused Eesti kontekstis on minu arvates kõige ülevaatlikumal moel kirjeldatud Taastuvenergia Koja poolt läinud aasta suvel koostatud TE100 (http://www.taastuvenergeetika.ee/te100/) programmi raames, mida iseloomustab joonis 1, (märkuseks: elektri turuhind on täna ca. 45EUR/MWh).

Joonis 1. Elektrienergia tootmise kulud 2030a. Allikas: Taastuvenergia Koda, Taastuvenergia 100% – üleminek puhtale energiale.

Võib asuda seisukohale, et kuna turuhind kõiki elektritootmise ei kata, siis tuleks investeeringud elektritootmisse edasi lükata seniks, kuni turumehhanism toetab uute investeeringute teostamist. Sellel rehepaplust meenutaval loogikal on kaks häda. Esiteks, pole alust eeldada turumehhanismi muutumist ning teiseks, muutuvkuludel põhineva elektrituru (suhteliselt väheneva elektrihinna) tingimustes on hiljem rajatavad elektrijaamad olemasolevatega võrreldes selgelt ebasoodsamas olukorras. Lisaks kaasnevad investeeringute edasilükkamisega ka võimalikud varustuskindluse probleemid erandolukordades. Ka ei tohi unustada, et viisil või teisel tuleb elektritootmise täiskulud (vt. joonis1) nii või teisiti kinni maksta. Kui lükkame täiskulude maksmise naabritele, pole välistatud asjakohase nõude esitamine meie elektritarbijale tulevikus.

Ühe võimalusena uute investeeringute turuletoomise toetamiseks (eriti suure muutuvkuluga elektrijaamade puhul) on viimasel ajal räägitud nn. võimsusturu loomisest. Sisuliselt oleks tegu elektrienergia hinna kahetariifseks muutmisega, millest ühe osa moodustaks praegune turuhinnal põhinev muutuvkulu komponent ning teise osa moodustaks praegust subsideerimismehhanismi asendav turupõhine võimsustasu ehk kapitalikulu kattev komponent. Ainus eelis võimsusturu evitamisel tänase subsiidiumisüsteemiga võrreldes on selle turupõhisus, muud vahet pole. Jättes kõrvale arutluse võimsusturu mõju üle elektritarbijale pean võimsusturu loomist üsna ebatõenäoliseks tänaste „turutegijate“ – Norra ja Rootsi – eeldatava vastuseisu tõttu. Nimelt, Põhjamaad (Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island) on oma energiapoliitikas eesmärgiks seadnud aastaks 2050 elektritootmises täielikult üle minna süsinikuvabale tootmisele, mis tähendab uute elektrivõimsuste puhul ainult taastuvenergialahenduste ehitamist ning olemasoleva tuumavõimsuse säilitamist. Sõnaga – eesmärk on madala muutuvkuluga elektritootmine. Norras ja Rootsis on hästitoimiv rohesertifikaatide turg, mistõttu ma ei oska näha ühtegi põhjust, miks nad peaksid olema huvitatud eelkõige suurte muutuvkuludega elektritootmist toetava võimsusturu loomisest. Võib-olla on see mõistlik mingi muu turu kontekstis (nt. vaid Balti riigid), kuid tänase teadmise põhjal ei oska ma selles mingit kasu tarbijale näha. Ehk toob lähitulevik ses osas mingit paremat selgust.