Peep Siitami blogi

Aasta tagasi kirjutasin Sirpi (ning seejärel oma blogisse) jutukese pealkirjaga Arengupassioon (http://www.siitam.ee/2011/10/arengupassioon/), milles kritiseerisin Arengufondi tegevuse reaktiivsust ning vähest keskendumist edule suunatud lahendusteede otsimisele.

Ajalugu on kulgenud nüüd sedapidi, et vahetunud on Arengufondi juht ning minagi olen sama asutise palgalehel valdkonnas, mida eelnimetatud jutukeses peamiselt lahkasin, energia- ja rohemajandus.

Arengufondi uue suuna võtnud tegevuse juhtmõte on „Do it!“, puuduste ja ebakõlade kirjeldamisele suunatud tegevus peab asenduma lahendusteede näitamisega ning sel teel eestvedajaks olemisega. Eks see sõnades on ilusam ja lihtsam kui tegelikkuses, kuid alternatiivi pole: meie majanduse ebaefektiivsus on karjuv: loodusvarade kasutusefektiivsus ligi 7 korda madalam EL-i keskmisest, majandusarengule suunatud arendustegevuste sõltuvus vaid abirahadest valdav. Elik, oma seniste tegevuste ja käitumismallidega me jätkusuutlikud pole.

Kuskilt tuleb korrigeerivate tegevustega alustada, ametist tulenevalt sobib kõige paremini energiamajandus.

Iga elektrijaamas põletatud põlevkivitonniga jääb Eesti majandusel teenimata täna ca. 25 eurot lisandväärtust, mis oleks võimalik saada põlevkiviõli tootes, 10 miljoni ahjuspõletamise korral siis 250 miljonit eurot aastas, ligi 200 eurot iga Eesti inimese kohta aastas. See on puhtalt kaotatud raha!

Sel arutlusel poleks mõtet, kui põlevkivi poleks taastumatu, ressurss oleks piiramatu ning meil poleks elektrienergia tarbimise rahuldamiseks muud alternatiivi peale põlevkivi ahjuajamise. Ükski neist tingimustest aga ei päde, eraldi tasub keskenduda elektrienergia vajaduse rahuldamisel.

Olin sel suvel valminud energiastrateegia „Taastuvenergeetiline Eesti-100% taastuvenergiat aastaks 2030“ üks autoritest. Sõltumata sellest, kas toodame oma elektrienergia ja soojuse aastal 2030 vaid taastuvatest või on taastuvate määraks mingi teine number – selle strateegia peamine väärtus seisneb teenäitamises – nii saab ning nii on kasulikum kui me hetkel teeme.

Kindlasti saab energiamajanduses ka mingit kolmandat moodi, oluline on erinevad stsenaariumid kirjeldada ning valikud objektiivsel alusel, mitte meeldivuse põhjal teha. Energiamajanduse peamine väljakutse ongi asendada arvamuspõhisus teadmispõhisusega.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ülesandel veab Arengufond Eesti uue pikaajalise energiamajanduse arengukava koostamist, mis seekord vaatab aastasse 2030 ning seab visiooni aastasse 2050.

Oleme kava koostamisel seadnud endale kaks peamist ülesannet: kaasata sisuliselt (mitte vormiliselt nagu seni) kava koostamisse kogu valdkondlik kompetents ning võrrelda erinevaid stsenaariume nende kogumõju seisukohast tervele ühiskonnale.

Oleme arengukava koostamiseks ning peamiste eesmärkide täitmiseks loonud wiki-põhise Energiatalgute veebiplatvormi, mille kasutamise põhiline voorus seisneb objektiivsusel: ühtki faktide ja arvutustega põhjendatud seisukohta ei saa eirata.