Ministri kosjasobitus
Mistahes uute elektritootmisvõimsuste rajamine eeldab tarbija rahalist tuge ning riigid on viisil või teisel sellise rahalise toe vahendajad. Riikide roll energiavalikute tegemisel on jätkuvalt määrav ning vabaturureeglite kehtimine väga kauge ajaperspektiivi ähmane lootus. Seetõttu on asjaga tegelevatest ministeeriumidest kujunenud „rikkad pruudid“, kellel energeetikaettevõtjad kosjas käivad. Iga peigmees peab oma eeliseid rõhutama, ka erinevaid elektritootmisviise esindavate ettevõtjate vaheline konkurents oma „kauba“ müümisel on igati mõistlik ning peaks loogikakohaselt viima tarbijale soodsaimate lahenduste leidmiseni. Muidugi eeldusel, et pruut ikka terve mõistuse juures on ning võrreldavaid asju võrdleb.
Veebruaris Tuuleenergia Assotsiatsiooni poolt minister Partsile saadetud konkreetne ettepanek asendada maksumaksja raha uutesse põlevkiviplokkidesse kulutamine maksumaksjatele soodsamate investeeringutega taastuvenergia lahendustesse on seni jäänud adekvaatse tagasisideta. Tagasiside puudumine kinnistab aga kahjuks juba varemkujunenud veendumust, et parim kosilane ammu juba valitud on. Vaatamata tema kõrgele eale ja silmnähtavalt kehvale tervisele.
Mis on peigmehe põdura tervise põhjused?
Uute elektrijaamade ehitamisel tuleks lähtuda kolmest peamisest kriteeriumist: energiajulgeoleku säilimine („kalleim elekter on selle puudumine“), kulud elektritootmiseks peavad olema võimalikult madalad ning saastamine peab vähenema.
Põlevkivielekter ja julgeolek
Narva elektrijaamade töö sõltub Narva jõe veerežiimist, mille ohjamine pole Eesti pädevuses. Arusaadavalt ei saa põlevkivielektrijaamas muundada põlevkivi keemilist energiat elektrienergiaks, kui keemilise energia allikat elektrijaamas pole. Soovimata süüvida naaberriigi kaasmaalaspoliitika ning meie ametiühinguliikumise tuleviku ettevõtmiste ennustamisse on suure punktvõimsusega elektrijaamad kui riigi julgeoleku tagatis nimetatud liikumiste käepäraseks manipulatsioonivahendiks. Ainuüksi seepärast ei saa pidada riske maandavaks püüdu säilitada senist elektritootmist.
Argumendina põlevkivielektri säilitamise kasuks tuuakse aga ka Ida-Virumaa tööhõive status quo säilitamise vajadust. Hiljuti Eesti Elektritööstuse Liidu tellimusel koostatud energeetikasektori tööjõuu-uringust selgus peamise asjaoluna, et energeetikasektori täiendav tööjõuvajadus järgneva 10 aasta jooksul on vahemikus 4900-7400 töötajat, mida olemasolev haridussüsteem mitte kuidagi ei kata. Kui sooviksimegi Narva elektrijaamu käsitleda sotsiaalprojektina, poleks see ratsionaalne energiasektori töötajaskonna ealise koosluse tõttu, sest peamine tööjõuvajadus tekib töötajate suurest vanusest tulenevast asendusvajadusest ning tänapäevas elavad noored pigem „musta“ energeetikaga oma tulevikku ei seo.
Elektritootmise kulud
Vaatamata asjaolule, et kogu investeering uue põlevkiviploki ehitamiseks maksumaksja viisil või teisel täies ulatuses kinni makstakse (investeeringu otsetoetusena, maksumaksja investeeringuna aktsiakapitali, tasuta CO2 kvoodi või taastuvenergiatasuna ), jääb põlevkivielektri muutuvkulu turuhinnast pigem kõrgemaks (vt. ka http://www.siitam.ee/2012/04/polevkivi-vajab-senisest-paremat-vaaristamist/) ka juhul, kui põlevkivi elektrijaamadele oma tegelikust väärtusest tunduvalt madalama hinnaga ehk praeguse administratiivse ressursitasu eest müüakse. Siin tuleb aru saada, et elektri eest peab Eesti tarbija maksma ikkagi turuhinda, mistõttu turuhinnast odavam ressursi hind väljendub vaid äriettevõtte kasumi suurenemises, mitte tarbija elektriarve vähenemises. Eeltoodust sigineb risk, et vaatamata kinnimakstud investeeringule jääb uues plokis toodetud põlevkivielekter suures mahus turuhinnast kallimaks, mis muudab kallihinnalise investeeringu veelgi mõttetumaks.
Saastamise vähendamine
Põlevkivielektri mõju looduskeskkonnale on mahukas, kuid enamasti üldtuntud teema. Saastamise vähendamise eesmärk on aga lisaks keskkonna argumendile ka majanduskulude otsene sisend. Paljuräägitud CO2 ning selle mõju majandusele on siin vaid üks paljudest tahkudest, millele lisaks tuleb arvestada fossiilsete kütuste jätkuvalt kasvava ja kõrge hinna ning saastamise (põlevkivi puhul SO2, NOx ja põlevkivituhk ja –aheraine) kasvava kuluga.
Energeetilise põlevkivi kütteväärtus on sama suur kui kasepuidul, saasta tekitab ja sellega kaasnevat materiaalset ressurssi kulutab põlevkivi aga suurusjärkude võrra rohkem. Fossiilsete kütuste ja saastamise pöördumatu kallinemise tingimustes ei tundu perspektiiv tossamisele panustamisest just kõige mõistuspärasemana, ka majanduslikust aspektist.
Jättes majandusministri otsustuste motivatsiooni küsimuse tahaplaanile tekib lugejal ikkagi küsimus: millest siis elektrit toota kui mitte põlevkivist? Vastuseks on, et paljudest energiakandjatest elektritootmist hajutades. Eesti oludes on elektri- ja soojamajanduses üleminek täielikult taastuvressursile tehniliselt võimalik juba paarikümne aasta jooksul, ülemineku majanduslik analüüs on Taastuvenergia Koja eestvedamisel veel töös.
Elektrivalikute tegemisel tuleb püüda vältida kahte ühiskonnas levinud väärkäsitlust. Esiteks, pole mingit mõtet võrrelda meile senise odava elektrienergia taganud elektrijaamade kulusid (kapitalikulud maksti tarbijate poolt kinni juba nõukaajal) uute elektrijaamade omadega. Võrrelda tuleb ikka uute rajamise kulusid ühiskonna poolt tasutavate kõigi kulude aspektist. Ning teiseks, me peame lahti saama mõttekrambist, mille kohaselt põlevkivi ja äriühingut Eesti Energia peetakse „omadeks“, taastuvenergiaettevõtjaid aga tarbijat nöörivateks „kurnajateks“. Vabal konkurentsil põhinev ideede ja projektide aus võistlus on igale ühiskonnale soodsaim viis oma majandusvalikute teostamisel, ühe osapoole (vaatamata, et oma ja armsa) eelistamine looritatuna võltsloosungitega aga kahtlemata kalleim.