Peep Siitami blogi

Analüüsides põgusalt  Eesti  maapõuealast seadusandlust nähtub, et peamised maapõue kasutamist reguleerivad õigusaktid sätestavad küll keskkonnasäästlikkuse, loodusliku mitmekesisuse säilitamise nõude ning ohutuse kriteeriumid, kuid maapõue kasutuse majandusliku otstarbekuse teema on tõstatatud vaid fraasina maapõueseaduse eesmärgi kirjeldamisel. Elik, maavarade efektiivne kasutus ning nende kaevandamine on seadust tõlgendades justkui kaks eri asja. Eesti olulisima maavara – põlevkivi- kasutamise reguleerimiseks mõned aastad tagasi koostatud põlevkivi kasutussuundade riiklik arengukava peaks oma tegeliku sisu tõttu hoopiski kandma pealkirja: põlevkivi kaevandamissuundade arengukava või hoopiski põlevkivi –aastase- kaevandamismahu- sätestamise- ametlik- põhjendus – sedavõrd „mitte-kasutuse“ kavandamisele on suunatud nimetatud arengukava. Teemapüstitus poleks relevantne, kui Eesti ühiskond ei kaotaks igal aastal sadu miljoneid eurosid peamise maavara raiskava käitumise tõttu. Käesoleva kirjutise eesmärk on kirjeldada probleem ning visandada selle lahendamise mõned variandid.

Põlevkivi kasutamisel on teatavasti kolm võimalikku teed: 1) Otsepõletamine soojus- ja elektrienergia saamiseks; 2) Gaasistamine energeetilise ja sünteesgaasi saamiseks; 3) Utmine sünteetilise vedelkütuse ja keemiatööstuse tooraine saamiseks.  Eesti on seni põlevkivi kasutanud eeskätt otsepõletamiseks, kuid olukord on muutumas, sest keskkonnanõuete ja metalli väsimise tõttu tuleb vanad põlevkiviplokid sulgeda.

Põlevkivi õiglasest hinnastamisest.

Ses kontekstis tasub teha sissevaade Narva Elektrijaamade uute energiaplokkide konkurentsivõimele ning kontrollida, kas uusi põlevkiviplokke rajades teeme me ühiskonnale  teene või karuteene. Oma arvutuste põhjal väidan, et suured investeerimiskulud uutesse plokkidesse muudavad põlevkivienergeetika konkurentsivõimetuks (joonis 1, vt. ka http://energiasalv.ee/wp-content/uploads/2011/11/Elektrisysteemi-areng-2023-nov-2011.pdf) ning seega oleme valinud energiajulgeoleku tagamiseks kõigist variantidest kõige kallima ning ebaefektiivsema tee.

Joonis 1. Põlevkivielektri täiskulu uues põlevkiviplokis 2016, NEJ 8. ploki andmed, 40 %, biomassi hind 2012. aastal 18,5 €/MWh, CO₂ hind 25 €/t, WACC 8 %, 650 mln €, 25 aastat, kulude  ja turuhinna kasv aastas 3 %,

Aastast 2013 muutub elektriturg vabaks ning põlevkivi soodushinnaga kasutamine Eesti elanike odava elektriga varustamisel ei ole enam relevantne, sest elektrihinna aluks saab turuhind, mitte administreeritud elektrihind. Seetõttu muutub oluliseks põlevkivikasutusele õiglase turuhinna määramine. Elektritootmises põlevkivil turuhinda pole, kuna mujal sel otstarbel põlevkivi ei kasutata. Küll on aga kivisüsi põlevkivi referentskütuseks vedelkütuste tootmisel. Seepärast on adekvaatne põlevkivi turuhinna arvutamisel võtta aluseks kivisöe kütteväärtuse turuhind. Põlevkivi keskmine kütteväärtus lõpptarbimiskohas on 10 MJ/kg, kivisöel 25 MJ/kg. Kivisöe maailmaturuhind 2011. aasta novembris oli FOB Newcastle 94,5 EUR/t, seega võiks eelnimetatud pariteetsust arvestav põlevkivi teoreetiline turuhind olla 38 EUR/t. Elektrijaamadele ja õlitehastele müüdava põlevkivi hind on suurusjärgus 11–13 EUR/t ehk suurusjärgus 25 EUR/t alla teoreetilise turuhinna. Arusaadavalt tuleb põlevkivi ressursitasude määramisel eristada olemasolevaid tootmisvõimsusi ning uusi, sest senisest suuremate kasutuskulude määramine ei tohiks olemaolevaid tööstusi välja suretada. Uute tootmisvõimsuste tarvis kasutatava põlevkivi osas tuleb aga kiiresti sisse viia kõrgendatud ressursitasu, sest ainult nii saame asuda suuremat lisandväärtust võimaldavate tehnoloogiate väljatöötamisele ja rakendamisele.

Kui võtta arvesse põlevkivi õiglane turuhind, tasuta eraldatud CO2 kvoot ning teised subsiidiumid, siis toetame me põlevkivikasutust elektritootmisel sadade miljonite eurode väärtuses, mis sisuliselt on odava elektri alternatiivkulu, mida meil maksumaksjatena kinni tuleb maksta või jätta selles summas teised teenused saamata. Poliitiliseks võitlusobjektiks olev taastuvenergia tasu suurus tundub selles võrdluses  kahetsusväärselt vaid asendustegevusena (vt. joonis 2)

Joonis 2. Eesti elektritootmise subsideerimine Eesti Taastuvenergia Koja andmetel.

Kuid tagasi põlevkivikasutuse juurde. Põlevkivi kasutamine elektritootmiseks pole mõistlik juba lähitulevikus ning õlitootmine on selgelt samm edasi. Kuid me peame meeles pidama, et ka vedelkütuste tootmise  puhul on tegu keemiatoodete väärtuspüramiidi kõige madalamas osas asuvate toodetega, mille puhul ühest loodusvara tonnist saadav lisandväärtus on paari suurusjärgu võrra väiksem väärtuspüramiidi ülemise otsa toodetega. Põlevkivikeemia arendamine võimaldaks lisandväärtust kasutatava maavaraühiku kohta suurendada paari suurusjärgu võrra. Ilma vastava teadustööta pole see võimalik, kuid enne vastava teadustööga alustamist tuleb meil luua eeldused, et põlevkivikasutus uute kasutussuundade tarvis on teretulnud.

Loodusvarade kasutusefektiivsuse maksimeerimisest.

On ilmselge, et tööstustel puudub motivatsioon investeerida uutesse, suure lisandväärtusega toodete väljatöötamisse, nende turuletoomisse ning turustusvõrgu loomisse pea olematu ressursitasu tingimustes, hoopis riskivabam ja odavam on jätkata olemasolevate toodetega neid turunõudmiste põhiselt pisut modifitseerides. Kuid ressursi efektiivse kasutuse ning ressursiomaniku kasu maksimeerimise seisukohast pole alternatiivi suurema lisandväärtusega toodete väljatöötamisele.

Printsiibis on meil põlevkivi kasutusefektiivsuse maksimeerimiseks kaks valikut: esimene variant on arendada riigi eestvedamisel kasutustehnoloogiad ning anda nende tehnoloogiate rakendamiseks enampakkumise tulemusena kasutusse vastav kogus põlevkiviressurssi, teine variant eeldab vastava teadustöö tegemist eraettevõtluse poolt ning peab seega sisaldama teatud hüvitist neile, kes vastavasisulisel konkursil põlevkiviressursi kasutamiseks edukaks ei osutu. Siinkohal vajab rõhutamist, et põlevkivi-alast teadust on tehtud aastakümneid ehk kindlasti ei tähenda uute toodete arendus- ja teadustegevus nullist alustamist, peatähelepanu tuleb suunata turuanalüüsile ning põlevkivikeemia toodete võimaluste otsimisele globaalselt.

Et muuta Eesti peamine maavara selle omanikule-rahvale- tulutoovaks, tuleb viivitamatult asuda revideerima kehtivat põlevkivi kasutussuundade arengukava. Koostatava uue arengukava peamiseks lähtekohaks peab saama suurima lisandväärtuse teenimine. Seetõttu tuleb uue arengukava koostamisse kaasata eelkõige põlevkivikeemia arendustegevusega seotud spetsialistid, kaevandusspetsialistide ülesandeks olgu kontrollida kavandatu teostatavust ressursi kättesaadavuse seisukohast. Ning mitte vastupidi, nagu kehtivas arengukavas!